Tere! Saame tuttavaks!
Minu nägemise kaotuse teekond algas aastal 2023. Täiesti ootamatult, ette hoiatamata.
Mul oli minu tavaline töö, sõitsin autoga ja käisin trennides. Kuid järsku see kõik muutus.
Mul oli minu tavaline töö, sõitsin autoga ja käisin trennides. Kuid järsku see kõik muutus.
Minu perekonnas pole kellelgi silmadega suuremaid probleeme olnud. Vanemad kasutavad prille aga seda ka vaid seetõttu, et nemad on juba omajagu tiire ümber päikese teinud.
Mina sain aga nägemisprillid juba 8ndas klassis. Õrnas eas oli nendega alguses veidi keeruline leppida aga õnneks harjusin peagi. Aastaid hiljem, kui läksin taas prillipoodi, et uusi prille osta, tehti ka silmakontroll.
Seal aga avastati, et vasaku silma tugevust nad ei suuda määrata.
Jällegi, ei arvanud ma, et see midagi erilist on. Suunati mind silmaarsti vastuvõtule, kus siis omakorda saadeti Ida-Tallinna Keskhaiglasse uuringutele.
Väga täpselt ei mäleta aga olin vast 21.a ja siis Pärnu silmaarstilt sain uuringute vastused - läheb umbes viis aastat ja siis olen pime. Ma puhkesin otsemaid nutma ja ei suutnud uskuda. Mul polnud mingisuguseid kaebuseid. Olin nii kindel, et nad eksivad ja pühkisin enda jaoks kogu selle loo vaiba alla. Ma ei rääkinud sellest isegi oma perekonnale.
Päev, kui sain aru, et midagi tuleb ette võtta
Olin teel tööle, sõitsin autoga põhimõtteliselt iga päev sama teed. Meil alevist veidi eemal käis tol ajal tuulikute ehitus ja veoautosid sõitis mööda neid teid üpris palju.
Hakkasin ristmikku ületama, vaatasin mõlemale poole, et ühtegi autot ei tuleks. Ei näinud kedagi. Hakkan gaasipedaalile vajutama ja vaikselt liikuma kui kuulen enda poolt tulevat peast läbi käivat signaali.
Koheselt vajutasin pidurid blokki ja minust tuhises vasakult poolt lähenedes eest mööda veoauto.
Hiilisin seejärel tööle ja tõtt-õeldes olin terve päeva endast veidi väljas ja nutt tahtis peale tulla. Kuidas ma seda autot ei näinud? Ma ju vaatasin!
Arstid. Uuringud. Haiglad
Pöördusin taas silmaarsti poole, rääkisin oma sümptomitest ja olukordadest ja palusin end võimalusel suunata Tartu Ülikooli kliinikumi. Tartu on mulle alati kuidagi rohkem sümpatiseerinud ja ka kogemused arstidega on seal olnud palju paremad, kui mujal.
Sain ka seal haiglas omalse silmaarsti ja uuringutele minna. Lisaks ka veel geeniarsti vastuvõtule. Rääkimata ka mitmetest vereproovidest ja isegi nahatüki võtmisest.
Andsin ka nõusoleku, et minu juhtumit võivad arstid arutada ka rahvusvaheliselt.
Kokkuvõttes - mind on uuritud kolm aastat ja senini pole mul diagnoosi, kuid kadunud on üle 90% nägemisest.
Sellel teekonnal on olnud oma tõuse ja mõõne. Mõni mõõn on olnud raskem kui teine, kuid tänasel päeval olen ma suuremalt jaolt tänulik, et minu ümber on jäänud minu inimesed. Ma saan teha seda, mis mu südant päriselt täidab ning mul on enamasti jäänud minu iseseisvus.
Kuidas leidsin tee käsitööni?
2023 aasta lõpus, kui võtsin taas arstidega ühendust, siis käis järsku kõik nii kiiresti.
2024aprillis sain raske nägemispuude ja puuduva töövõime otsuse ning umbes kuu hiljem istusime tööandjaga maha ja võtsime vastu otsuse, et kuna tal pole mulle muud tööd pakkuma siis kahjuks meie teed koos jätkuda ei saa.
Elasin seda väga valusalt üle. Olen terve täiskasvanuea teinud rasket tööd ja ei kujutanud elu teistmoodi ettegi.
Õnneks võtsin seejärel ühendust ka kohaliku sostsiaaltöötajaga. Ta oli väga tore ja toetav ning mõistev.
Ajasime korda vajalikud dokumendid, rääkis mulle erinevatest võimalustest ja suunas ka psühholoogi vastuvõtule. See oli mulle öörmiselt vajalik ja olen just selle eest nii-nii tänulik.
Psühholoogi juures käies ükskord arutasime ka seda, et mida ma võiksin nüüd oma vaba ajaga peale hakata. Sest tol hetkel ma ei taibanud, et mul on suur luksus - ma saan mõelda, millega ma ppäriselt tegeleda tahan.
Elav tuli, head aroomid ja oma kätega millegi valmistamine on mulle alati suurt rõõmu valmistanud. Veidikene uurimistööd ja materjalide valimist ja katsetamist ja hakkasingi oma esimesi küünlaid valama.
Minu soov oli luua midagi, mis oleks kvaliteetne, tervislik ja parimatest parim.
Esialgu meisterdain küünlaid vaid endale, siis juba perekonnale ja lähedastele ja kui nägin, et asjal on jumet, läksin töötukassa kaudu ettevõtluskoolitusele.
Veidi enne seda oli juba sündinud Kameca käsitöö - nimi sai välja mõeldud perekonna abiga. Noorem vend pakkus Karin Merevits Candles. Minu jaoks oli see veidi pikk ja lohisev ja kui võtsin sõnade esitähed, siis vaatasin et sedasi tuleb igati vinge brändinimi, mis mind kõnetab.
Ettevõtluskoolituse läbisin, kaitsesin oma äriplaani ära aga paraku lõin araks ja töötukassasse ei julgenud seda esitada, et alustava ettevõtja toetust saada. Alustasin omal käel.
Ja seejärel lõin hoopis FIE. Tänaseks olen küünlaid ja käsitööd meisterdanud pea kaks aastat ja FIE olnud pea aasta.
See on olnud väga silmiavav ja huvitav teekond. Ja nii tore on vaadata, kuidas mu sortiment on laienenud ja kuidas inimestele mu tooted meeldivad.
Iga ostu ja iga tellimuse eest olen ma nii üüratult tänulik.
Aitäh, et olete minuga ja võimaldate mul oma lugu jagada. Loodan, et saan oma toodetega tuua rahu hinge ja sära silmadesse.
Mina sain aga nägemisprillid juba 8ndas klassis. Õrnas eas oli nendega alguses veidi keeruline leppida aga õnneks harjusin peagi. Aastaid hiljem, kui läksin taas prillipoodi, et uusi prille osta, tehti ka silmakontroll.
Seal aga avastati, et vasaku silma tugevust nad ei suuda määrata.
Jällegi, ei arvanud ma, et see midagi erilist on. Suunati mind silmaarsti vastuvõtule, kus siis omakorda saadeti Ida-Tallinna Keskhaiglasse uuringutele.
Väga täpselt ei mäleta aga olin vast 21.a ja siis Pärnu silmaarstilt sain uuringute vastused - läheb umbes viis aastat ja siis olen pime. Ma puhkesin otsemaid nutma ja ei suutnud uskuda. Mul polnud mingisuguseid kaebuseid. Olin nii kindel, et nad eksivad ja pühkisin enda jaoks kogu selle loo vaiba alla. Ma ei rääkinud sellest isegi oma perekonnale.
Päev, kui sain aru, et midagi tuleb ette võtta
Olin teel tööle, sõitsin autoga põhimõtteliselt iga päev sama teed. Meil alevist veidi eemal käis tol ajal tuulikute ehitus ja veoautosid sõitis mööda neid teid üpris palju.
Hakkasin ristmikku ületama, vaatasin mõlemale poole, et ühtegi autot ei tuleks. Ei näinud kedagi. Hakkan gaasipedaalile vajutama ja vaikselt liikuma kui kuulen enda poolt tulevat peast läbi käivat signaali.
Koheselt vajutasin pidurid blokki ja minust tuhises vasakult poolt lähenedes eest mööda veoauto.
Hiilisin seejärel tööle ja tõtt-õeldes olin terve päeva endast veidi väljas ja nutt tahtis peale tulla. Kuidas ma seda autot ei näinud? Ma ju vaatasin!
Arstid. Uuringud. Haiglad
Pöördusin taas silmaarsti poole, rääkisin oma sümptomitest ja olukordadest ja palusin end võimalusel suunata Tartu Ülikooli kliinikumi. Tartu on mulle alati kuidagi rohkem sümpatiseerinud ja ka kogemused arstidega on seal olnud palju paremad, kui mujal.
Sain ka seal haiglas omalse silmaarsti ja uuringutele minna. Lisaks ka veel geeniarsti vastuvõtule. Rääkimata ka mitmetest vereproovidest ja isegi nahatüki võtmisest.
Andsin ka nõusoleku, et minu juhtumit võivad arstid arutada ka rahvusvaheliselt.
Kokkuvõttes - mind on uuritud kolm aastat ja senini pole mul diagnoosi, kuid kadunud on üle 90% nägemisest.
Sellel teekonnal on olnud oma tõuse ja mõõne. Mõni mõõn on olnud raskem kui teine, kuid tänasel päeval olen ma suuremalt jaolt tänulik, et minu ümber on jäänud minu inimesed. Ma saan teha seda, mis mu südant päriselt täidab ning mul on enamasti jäänud minu iseseisvus.
Kuidas leidsin tee käsitööni?
2023 aasta lõpus, kui võtsin taas arstidega ühendust, siis käis järsku kõik nii kiiresti.
2024aprillis sain raske nägemispuude ja puuduva töövõime otsuse ning umbes kuu hiljem istusime tööandjaga maha ja võtsime vastu otsuse, et kuna tal pole mulle muud tööd pakkuma siis kahjuks meie teed koos jätkuda ei saa.
Elasin seda väga valusalt üle. Olen terve täiskasvanuea teinud rasket tööd ja ei kujutanud elu teistmoodi ettegi.
Õnneks võtsin seejärel ühendust ka kohaliku sostsiaaltöötajaga. Ta oli väga tore ja toetav ning mõistev.
Ajasime korda vajalikud dokumendid, rääkis mulle erinevatest võimalustest ja suunas ka psühholoogi vastuvõtule. See oli mulle öörmiselt vajalik ja olen just selle eest nii-nii tänulik.
Psühholoogi juures käies ükskord arutasime ka seda, et mida ma võiksin nüüd oma vaba ajaga peale hakata. Sest tol hetkel ma ei taibanud, et mul on suur luksus - ma saan mõelda, millega ma ppäriselt tegeleda tahan.
Elav tuli, head aroomid ja oma kätega millegi valmistamine on mulle alati suurt rõõmu valmistanud. Veidikene uurimistööd ja materjalide valimist ja katsetamist ja hakkasingi oma esimesi küünlaid valama.
Minu soov oli luua midagi, mis oleks kvaliteetne, tervislik ja parimatest parim.
Esialgu meisterdain küünlaid vaid endale, siis juba perekonnale ja lähedastele ja kui nägin, et asjal on jumet, läksin töötukassa kaudu ettevõtluskoolitusele.
Veidi enne seda oli juba sündinud Kameca käsitöö - nimi sai välja mõeldud perekonna abiga. Noorem vend pakkus Karin Merevits Candles. Minu jaoks oli see veidi pikk ja lohisev ja kui võtsin sõnade esitähed, siis vaatasin et sedasi tuleb igati vinge brändinimi, mis mind kõnetab.
Ettevõtluskoolituse läbisin, kaitsesin oma äriplaani ära aga paraku lõin araks ja töötukassasse ei julgenud seda esitada, et alustava ettevõtja toetust saada. Alustasin omal käel.
Ja seejärel lõin hoopis FIE. Tänaseks olen küünlaid ja käsitööd meisterdanud pea kaks aastat ja FIE olnud pea aasta.
See on olnud väga silmiavav ja huvitav teekond. Ja nii tore on vaadata, kuidas mu sortiment on laienenud ja kuidas inimestele mu tooted meeldivad.
Iga ostu ja iga tellimuse eest olen ma nii üüratult tänulik.
Aitäh, et olete minuga ja võimaldate mul oma lugu jagada. Loodan, et saan oma toodetega tuua rahu hinge ja sära silmadesse.
Lisa kommentaar